Kirivöö on valgele linasele põhjale
tehtud värvilise villase
kirjaga naistevöö. Hiljemalt
alates 13. saj-st tuntud kirivöö. on
Eesti, Läti ja Leedu rahvapärases tekstiilikunstis eriti armastatud.
Rikkalikult vahelduvaid geomeetrilisi
vöökirju on kantud ka
teistele tekstiilesemetele (vaipadele, kinnastele
jne.) ning isegi puuesemetele
(toolikorjudele, õllekannudele
jm.). Kirivöö kooti
vahe1ikupulga, niite (harvemini
tihva) ning vöömõõga abil. Lõim koosnes linastest põhjalõngadest ja villastest
kirjalõngadest, kude oli linane. Kiri moodustus kudumisel vöömõõga otsaga korjatud kirjalõngadest, mistõttu
kirivöö parem ja pahem pool o1id erinevad.
Iseloomulik oli lai keskkiri , mida
raamisid kitsad äärekirjad. Otstesse jäeti lõimelõngadest narmad. Kirivööd olid va1davalt 3-5 cm, kohati 8-12 cm laiad (Põhja-Viljandimaal) ja nii pikad, et
ulatusid vähemalt 2-3 korda ümber keha. Värvitoonidest domineeris 19. saj. algupoolel
madarapunane, mille kõrval
kasutati rohkesti ka potisinist, rohelist ja kollast. Aniliinvärvide
müügile tuleku järel hakati eelistama eredamaid punaseid toone. Pulmakombe kohaselt pidi pruut mitmel pool, eriti
peiukoju jõudes, kirivöid ohvriks ja kingiks tooma.
Veimede jagamisel olid need igale
saajale vööga kimpu seotud. Eestist on kirivööd kandunud ka Kagu-Soomesse (sm vironvyö).
I. Manninen ´Eesti rahvariiete ajalugu´. Tartus 1927
Kirivööde kudumisse armusin aastate
eest. Mind paelusid kaunid mustrid ja teatav salapära- vööde kudumine tundus
olevat miskit väga keerulist, nende mustrid olid kordumatud ja kaunid. Kuduma
õppisin omal käel. Nüüdseks olen kudunud juba üle 150 vöö.
Juhuse tahtel olen kohtunud
´suurte´ kirivöö kudujatega- Piia Rand ja Ursula Hallermaa. Siit kasvas ka minu
huvi Võnnu khk vööde vastu. Tänaseks päevaks on ERM-s olevate vööde mustrid kõik
maha joonistatud, üle mõõdetud. Jääb vaid loota, et tulevikus jõuan kõik vööd
läbi kududa.
Valik minu kahe viimase aasta
jooksul valminud vöödest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar